Themis ei koba pimeduses, kuigi tal on side silmadel. Ta kaalub ja võib lüüa mõõgaga?
Austatud kuulajad!
Konverentsil on hea algne teema – koostöö õiguskindla ning turvalise äri- ja majanduskeskkonna heaks! Võib öelda, et Eesti riik toimib süsteemselt. Seadus peab olema kindel ja selge. Ehk teisisõnu ja lihtsustatult – kui keegi paneb toime majanduskuriteo või teeb kartellikokkuleppe, siis saab ta ka õiglase karistuse (Kõrvalmärkusena võiks küsida – kas kohtumenetlus on selleks ka piisavalt kiire? See on aga omaette teema).
Elik – kohus on õiglane ja objektiivne, ükskõik missugune isik on kohtu all.
Sümboolselt on seadusliku korra ja õigluse jumalanna Themis objektiivne, kõigepealt ta kaalub, seejärel võib lüüa mõõgaga.
Kaalumine
Kui kaaluda mingit olukorda, tuleb samal ajal tõlgendada õigust. Mida panna kaalule? Selged ja seaduslikud tõendid. Tuleb hinnata õigust. See on tavapärane ja kõik juristid tõlgendavad õigusnorme. Ma ei hakka sukelduma normide tõlgendamise rägastikku, vaid rõhutan seda, et minu meelest vajadus tõlgendamise järele on loogiline ja ilmselge. Kui põhiseadus sätestab, et Riigikogus on 101 liiget, siis arv 101 ilmselt ei vaja tõlgendust (ääremärkusena – ma olen ka selle arvu üle vaielnud). Kui seadus sätestab, et sa sõidad autoga maanteel, mitte rohkem, kui 90 kilomeetrit tunnis, siis ei vaja see tõlgendamist. Friedrich Wilhelm Nietzsche on öelnud: „Pole olemas fakte, on tõlgendused“. Kuigi – tõlgendustes ei tohiks õigust ja seadust väänata.
Kaalumisel hinnatakse õiguse olemust ja ka väärtusõigust. Kas kaalumine on tänapäeval pelgalt väärtus iseeneses ja positivistlik õigus on lausa märkamatu? Samas, kas seadus võib muutuda koos tõlgendamisega? Ka nn. väärtusõigus on olnud küsitav, kuigi väärtusõigus oli ja on üsnagi populaarne. Kasutan professor Marju Luts-Sootaki [1] mõtteid. Lühidalt võib selle algse sõnumi põhjal väita, et kohtunik peab õigusemõistmisel lähtuma mitte seaduse sõnastusest, vaid seadusandja poolt kaalutud huvidest. Võib väita, et on olnud ja on jätkuvalt üleskutseid, et kohtud peavad tegema rohkem väärtusotsustusi, lähtuma õigusemõistmisel mitte seadusetähest, vaid väärtustest jne. See oleks ja kõlaks kui hindamis- või vääristamisjurisprudents või ka tõlgendamine nii kuidas vaja. Sukeldun natuke ajalukku.
Vaatlen esmalt natsionaalsotsialistlikku väärtusilma. Tuletan meelde, et seal eesmärk pühitses abinõu. On selge, milleni viib kohtuniku otsustustegevuse niisugune „vabastamine” parteilise väärtusühtsuse üldise „seaduse” alla. Ein Volk, ein Reich, ein Führer. Üks rahvas, üks riik, üks juht – asi on lihtsamast lihtsam, sest see viimane üks teab sedagi, mis on õige ja hea eelnevalt nimetatud ühtedele. Samuti me teame, kuidas näiteks Stalin end probleemidest vabastas.
Pärast kolmanda Reich’i kaotust ja kokkuvarisemist II maailmasõjas vahetati väärtusjurisprudentsi doktriinis välja omadussõnad. Kui varem pidid kohtuniku otsustust juhtima natsionaalsotsialistlikud väärtused, siis 1949. aasta järel samadelt autoritelt ilmunud õpikute uutes väljaannetes võib neis kohtades lugeda põhiseaduslikest väärtustest.
Ma ei eita üldreeglina väärtusõigust, kuid väärtus peaks olema selge ja konkreetne. Kui aga ei ole? Kus on siis garantii?
Õnneks on meil toimiv põhiseaduse § 146 – Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. See ongi garantii.
KEDA lüüakse mõõgaga?
Kui olukorda kaalutakse ja leitakse, et isik on süüdi, siis võib süüdlast õiglaselt karistada – piltlikult öeldes lüüa mõõgaga. Aga samas on ka enne kaalumist võimalikku süüdlast (kes võib olla ka süütu) juba mõõgaga löödud (näiteks vahistamine, kohtu ootamine jne). Vahel võib ka avalikkus süüd tugevalt võimendada – isik „lüüakse“ meedia poolt risti, ta stigmatiseeritakse. Kas siis see isik, keda on avalikult risti löödud on kohe süüdlane (nii vist on – isikut süüdistatakse ja kui ta on parlamendi liige, on ta opositsioonis – ta stigmatiseeriti)? Kas tema süü ja süüstaja võim on seetõttu suurem? Kas võim (mõõk) on kõrgem kui demokraatia? Samas Albert Camus (1913-1960) on öelnud – demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse. Tuletan meelde, et põhiseaduse paragrahv 22 ütleb – kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Selline oluline säte on tunduvalt laiem (tulevad meelde ka nn. dopingu kaasused, süüdi oled ikka, unustades põhiseaduse üliolulise sätte).
Lõpetuseks, soovin öelda, et tänase konverentsi paneelid on tõesti huvitavad: I Paneel: Majanduskuritegevus täna ja homme, II Paneel: Majanduskuritegevuse ohuanalüüs, III Paneel: Eksperdid ja ekspertiisid, IV Paneel: Ärieetika ja korruptsioon ja V Paneel: Majanduskuritegevuse mõjusfäär. Ootan põnevusega, kuidas neid teemasid käsitletakse.
Soovin Teile edu!
[1] Marju Luts-Sootak. Tartu Ülikooli õiguse ajaloo professor. Riigikohtu konverentsi ettekanne. Põlatud õiguspositivism õigusriigi teenistuses: õigusajaloo õppetunde. Kättesaadav http://www.nc.ee/?id=63&print=1
Õiguskantsleri Kantselei | 20.02.2014
Kommentaari lisamine
Kommenteerida saavad ainult registreeritud ja sisse loginud kasutajad.
