Igaüks meist tajub Eesti arengut aastatel 2013 ja 2014 ilmselt erinevalt, paljuski iseenda kogemuse kaudu – kel on läinud hästi, näeb kogu riigi arengut ja saavutusi eredamas valguses kui need, kel on läinud kehvemini. Jättes kõrvale üldist ebakindlust tekitavad julgeolekuküsimused, võib praegune majanduslik areng tunduda ühtedele kui rahulik edasiliikumise aeg, teistele kui paigalseis, kolmandatele kui lakkamatu tagasikäik. Küllap on omal moel õigus kõigil, sest riigi ja ühiskonna areng ei saa olla teistsugune kui inimeste elu oma mitmekesisuses.
Lisaks üksikisiku tasandi tajule on aga riigi arengus, eriti Riigikontrolli fookuses olevas majandusarengus, ka hulk objektiivseid näitajaid, mis iseloomustavad teatud trende. Jah, statistilised näitajadki on tõlgendatavad kogemusest sõltuvalt erinevalt, kuid need annavad oma panuse üldpilti.
Ja selle üldpildi alusel võib möödunud aastat-paari nimetada ajaks, kus inimeste usaldus Riigikogu ja valitsuse vastu on taastunud 2012. aasta lõpu madalseisust, Eesti majanduse koguprodukt ja riigieelarve on rahaliselt kasvanud kõigi aegade suurimaks.
Samal ajal näeme aga ka, et Eesti ei ole nii mõnegi arengunäitaja poolest jõudnud Euroopa keskmisele märkimisväärselt lähemale. Vähemasti mitte nii palju ega kiiresti, kui oleme plaaninud. Mitmed riigid, kellega ennast võrdleme ja keda kriisist väljumise tempos selgelt edestasime, on tempot tõstnud ning jõudnud
meile järele.
Selles kõiges on muidugi ka teatud annus paratamatust. Kuid ainult teatud osa. Väikese avatud majanduse ja laissez faire’ majanduspoliitika taustal muutub ilmselt üha suuremaks oht hakata kasutama paratamatuse ja välisjõududest sõltumise ettekäänet selleks, et õigustada oma ideede nappust, tahtmatust ja mugavust reforme mitte teha, end mitte muuta. Ma kaldun arvama, et kohati ajame rahuliku arengu segamini otsustamatusest ja ebaõnnestumise hirmust tuleneva paigalseisuga. Kui vaadata tulevikku, siis näeme, et rahvastiku vähenemise tõttu on ettevõtjatel järjest keerulisem kasvada, areneda ning väärtust luua, milleta väheneb ka riigi ülalpidamiseks vajalik maksutulu.
Sotsiaalkindlustussüsteemi kulud võtavad ka edaspidi enamiku riigi tulude kasvust, kuid sellest hoolimata väheneb arstiabi kättesaadavus ja pensionitõusu reaalsus jääb maha ootustest. Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal 2 Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 2014 Oleme tunnistajaks, et riik on otsustamatu kõrvaltvaatajana lasknud lõhel kohalike omavalitsuste ülesannete ning suutlikkuse vahel süveneda, suurendades nii veelgi tõenäosust, et mitmete omavalitsuste probleemid on peagi ja väga teravalt kogu riigi probleemid. Need tõsiasjad ei ole Eesti riigi käekäigu vastu sügavamat huvi tundvale inimesele uudiseks.
Riigikontroll on neid keskse tähtsusega probleeme ja võimalikke lahendusi toonud Riigikogu, valitsuse ja avalikkuse ette aastaid. Paraku kipub jooksvate probleemide ja murede voos kaduma üldisem vaade ning järg, mis ühest või teisest probleemist on saanud, kas mõni probleem on lisaks selle teadvustamisele saanud ka lahenduse või leevenduse. Riigikontrolörina olen kohustatud sellist järge hoidma ning ikka ja jälle sunnitud tõdema, et olulisi läbimurdeid paljude põhiküsimuste lahendamisel ei ole aasta jooksul toimunud.
Ka minul on hea meel väikese riigivõla ja tasakaalus eelarve üle, hüva, struktuurselt tasakaalus eelarve üle. Aga pelgalt sellest ei piisa, et saada Euroopa mõistes jõukaks ühiskonnaks. Korras riigirahandus on väga oluline lähtekoht iga valitsuse tegevusele, kuid see ei lahenda iseenesest Eesti ees seisvaid probleeme, mille eiramisel saab ka rahulikust arengust või paigalseisust üsna kindlasti tagasiminek.
Me oleme end rakkes hoidnud väikeste otsustega, samas kui mitmed põhimõttelised kestliku arengu valikud on tegemata. Nii kõrvaltvaatajaile kui ka tegijaile endile jääb mulje, et töö käib. Käibki, aga lahendusi
kesksetele probleemidele ikkagi ei ole. Peame otsustama, mis saab meie sotsiaalkindlustussüsteemidest, et need
toetaksid inimeste toimetulekut, kuid ei kammitseks sealjuures riigi pikaajalist edasiminekut.
Me ei pääse koolivõrgu korrastamisest, et pakkuda kvaliteetset, aga ka riigile jõukohast haridust. Meil tuleb paremini mõista oma ettevõtjaid, et riik saaks tuluteenimisele parimal viisil kaasa aidata ega jääks jalgu. On aastaid olnud selge, et me ei saa läbi riigipidamise reformita ning omavalitsusreform on vaid selle üks osa.
Tasakaalus riigieelarvet silmas pidades saab neid probleeme lahendada vaid ühel, kuid ametnike, poliitikute ja ühiskonna jaoks väga raskel moel – vana ja harjumuspärase rahastamisest tuleb millalgi loobuda. Riigikontrolli tänavune aastaaruanne keskendubki riigi vara kasutamise tavapärase ülevaate kõrval kuuele neist valdkondadest, mida me oleme auditeerinud ja mis vajavad endiselt Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse teravdatud tähelepanu, julgeid otsuseid ning jõulisi tegusid. Lisaks pakume omalt poolt ka soovitusi ja lahendusi, millest otsuste tegemisel lähtuda saaks.
Need arengutakistused ei küsi, millal on valimised ja kes on parasjagu võimul, nad lihtsalt seisavad Eesti teel ning vajavad lõpuks lahendamist. Ja otsused tulevad kindlasti paremad siis, kui avaliku võimu teostajad, maksumaksja raha kasutajad õpivad paremini mõistma oma seniste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste põhjusi.
Ka inimesed peavad olema valmis end muutma, muutma oma mõtlemist, vaatama olukorrale selge pilguga ning toetama neid, kes on valmis vajalikke otsuseid langetama ega püüa nende tegemisest hoiduda, Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal Riigikontrolli aruanne Riigikogule, kujutades või tahtes ette kujutada, et üks või teine põhimõtteline küsimus on lahendatav, kui moodustada mõni järjekordne komisjon või kui matta mittetöötavasse süsteemi üha rohkem raha. See oleks mõttetu isegi siis, kui meil oleks liigset raha. Meil seda raha ei ole.
Seega on jätkuvalt ainus võimalus oma probleemid lahendada või neid leevendada selge ja ratsionaalse mõistuse ning julgete otsuste abil.
