Tänapäeva Eesti ja Lääne professiooni omistamise käsitluse taga nähakse ennekõike ametit, kuhu saab selle täitmiseks teadusepõhiste teadmiste ja oskustega ja millel on eetikanormistik, mis selekteerib ametisse sobivad ja sobimatud. Selle ameti kandjad on professionaalid ja sellise ameti omistamist tõendab ametlik diplom või kutsetunnistus. Antud käsitluses vaadeldakse professionaalidena näiteks kirikuõpetajaid, armeeohvitsere, arhitekte, arste, kohtunikke, advokaate, notareid jne (Parve 2004, 21).
Olulist rolli nähakse veel ka ühiskondlikul tunnustusel. Tänu just professioonile omaste erialaste teadmiste ja oskuste läbi, mida ühiskond tunnustab ja aktsepteerib. Tänu sõltumatule ja iseseisvale tegutsemisele on professioonil aja jooksul välja kujunenud oma käitumiskultuur, mis sisaldab ka eetilisi tõekspidamisi sellest, kuidas toimida antud professiooni esindajana töötades. Sageli on professioonid keskendunud teiste inimeste või laiemalt avalikkuse teenimisele (Aavik, et al. 2007, 19-20)
Bayles rõhutab endapoolses professiooni käsitluses kolme peamist professiooni põhitunnust. Esimeseks on professioonilt nõutav laiaulatuslik väljaõpe (koolitus), mis seostub spetsiifiliste praktiliste oskuste omandamisega, mida paljudel tavakodanikel ei ole. Teiseks peaks väljaõpe sisaldama olulist intellektuaalset osa. Kolmanda olulisema tunnusena toob ta välja võime olulises ulatuses ühiskonnale vajalikku teenust osutada (Bayles 1981 viidatud Callahan, 1988, 26).
Michael Davis´i käsitlus aitab meil kõiki eelnevate autorite poolseid seisukohti professioonile esitatavate tunnuste osas ülevaatlikult kokku võtta:
• tööl on ühiskondlik vajadus ja avalikkuse teenimise klausel;
• eeldatakse spetsiaalseid teadmisi ja oskusi;
• kõrghariduse olemasolu ja vajaliku koolituse läbitegemist;
• nähakse ette autonoomiat ja valikuvabadust;
• enese regulatsiooni ja organiseerumist;
• eetiliste normide olemasolu.
Rääkides ajaloolisest aspektist lähtuvalt erinevate professioonide moraalsest kohustusest ühiskonna ees, siis niikaua kui kaua on eksisteerinud inimühiskond, on sotsiaalne elukorraldus ja selle koordineerimine vajanud erinevate professioonide tööle sarnaste, muidugi ajas ja ruumis ülekantud tähenduses, funktsioonide olemasolu ja nende täitmist (Kleinig 1996, 22-24).
Kannatanuabi portaali ekspertide tänuväärset tööd, tingib paljuski hetke ühiskondlik ja majanduslik olukord ning inimeste sotsiaalsed vajadused. Paratamatult kaasneb selle tööga ka avalikkuse teenimise klausel.
Viimastel aastakümnetel on tähtsustunud kodanikuühiskonna ja indiviidiga seonduvate sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste olulisus. Oma ala eksperdid on koondunud ühendustesse ja institutsioonidesse, kes tegutsevad vastavalt seadustele ja õigusnormidele. Ent oma olemuselt on nad ka ise osa kodanikuühiskonnast, edendades kodanike omavahelisi suhteid ja sotsiaalse kooselu norme. Üha enam on hakatud ekspertides nägema mitte ainult professiooni esindajat, vaid ka kodanikku ja inimest. Ekspertide ja teiste kodanike ühine väärtusalus on see usalduskapital, mis annab igale eksperdile teadmise oma töö õigustatusest.