Maailm muutub järjest kiiremini, ja paraku tähendab muutumine praegu ka uusi riske ning üldise määramatuse suurenemist. See aga tähendab, et peame oma kaubandusliku ja tööstusliku julgeoleku olukorda dünaamiliselt ümber hindama, tajuma muudatusi ettevaatavamalt kui kunagi varem. Kui juba pärast Doha raundi ebaõnnestumist oli selge, et WTO raames kaubanduse liberaliseerimisega niisama lihtne edasi minna ei ole, siis pärast 2008-2009 aastatel alguse saanud finantskriisi ja eriti pärast sündmusi Ukrainas on selge, et rahulike, suhteliselt vabade aegade peatsele taastumisele kaubanduses ja seetõttu ka kogu majanduses, panust teha ei maksa. Pigem tuleb hakata valmistuma eluks sellises maailmas, kus tuleb järjest enam mitmesuguste protektsionismi nähtustega aeg-ajalt kokku puutuda. Ekspordile panuse teinud Eestile on sellises maailmas navigeerimise oskus erakordse tähtsusega. Oli seda ka varem.
Finantskriis, mis oli vahetult kõige sügavam Balti riikides, sealhulgas ka Eestis, tõi ilmseks meie majanduse erakordselt suure haavatavuse välismõjudest. Mõnes mõttes kordus Eestis seesama, mis oli toimunud kümme aastat varem Kagu-Aasias.
Täna on meie probleem selles, et kuigi väliskapital, ükskõik kas krediidi ja otseste investeeringute näol tootmisesse ja tehnoloogiatesse endiselt vajalik, peame me rohkem hakkama hoolitsema selle eest, et see väliskapital, mis siin rakendust leiab, tunneks ühelt poolt end tihedamalt meie üldise käekäiguga seotud olevat ja teiselt poolt sama turvaliselt kui oma koduski. Üheks võimaluseks sellist eesmärki saavutada on mitmekesistada investorite huvi Eestisse investeerida, pakkuda investoritele lisaks suhteliselt kvaliteetsele ja odavale tööjõule, madalatele maksudele ja lähedusele veel midagi sellist, mida mujalt niisama lihtsalt leida ei saa.
