Uudised

Naftahinnad on maailmaturul aga üsna palju kõikunud. Praeguseks on need langenud aastases võrdluses ligikaudu viiendiku ning juunikuu kõrgeimast tasemest isegi veerandi võrra. Naftahinna languse taga on selle toodangu ja tarbimise vahelise tasakaalu paigast nihkumine. Naftatootmisega seotud investeeringud on tavaliselt väga mahukad ning hakkavad tootmisse panustama alles aastate pärast. USA-s on viimasel ajal naftatootmine tugevasti hoogustunud, selle taga on aga aastatepikkune ettevalmistus. Samuti on mitmed, varem kriisis vaevelnud Lähis-Ida riigid oma naftatoodangut oluliselt suurendanud - näiteks Liibüa 40% võrra aastatagusega võrreldes. Samas on tugeva ja stabiilse naftatoodangu kasvu väljavaade võimalike pingete lahvatamise tõttu Lähis-Ida riikides väga habras.

Naftatoodangu kasvu kõrval on aga selle tarbimine juba pikka aega vähenenud. Ühest küljest põhjustab seda Hiina majanduskasvu aeglustumine koos tööstus- ja transpordisektori alanenud nõudlusega. Samuti on energiatarbimist maailmas muudetud säästlikumaks. Keskmine auto tarbib praegu kütust ligikaudu veerandi võrra vähem kui kümnend tagasi. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on oma selle aasta globaalset päevast naftanõudluse prognoosi alandanud peaaegu poole võrra.

Naftahinna languse mõju on riigiti väga erinev. Nafta netoeksportijad on üldjuhul kannatajate, importijad aga võitjate poolel. Samas on varem paika pandud naftahinna lävi, millega on paljudes riikides riigieelarve koostatud, riigiti väga erinev. Kui Venemaa jaoks jookseb see piir 100 dollari juurest, Kuveidis ja Araabia Ühendemiraatidel 70 dollari, siis näiteks Iraanil on see 136 ja Venetsueelal isegi 162 dollari juures. Nii kõrgete naftahindadega arvestamine on pehmelt öeldes üllatav. Seda enam, et nende riikide eelarve sõltub oluliselt naftatuludest. Nendes riikides, kus on enam investeeritud naftatootmise efektiivsusesse, suudetakse naftat toota üha odavamalt, mis pakub paremat kaitset maailmaturul naftahinna languse vastu. Praeguse naftahinna (87 dollarit) juures saavad enamus naftaeksportijatest paraku kahju. Mis puudutab aga Venemaad, siis on rubla kurss langenud käsikäes naftahinnaga. Kuna meie idanaabrid müüvad naftat aga välisvaluutas, saavad nad rublades rohkem tulu, mis jällegi parandab riigieelarvet. Samas sööb osa sellest efektist ära üha kiirenev inflatsioon.

Põhimõtteliselt on OPEC-i käes võti naftahinna tõstmiseks läbi toodangu vähendamise. Samas on selline otsus lähemal ajal vähetõenäoline, kuna mitmed naftaeksportijad, eelkõige aga nendest suurim, Saudi Araabia, ei taha oma turuosa USA-le loovutada.

Nafta netoimportijad, nagu USA, Euroopa Liit ja Hiina peaksid hinnalangusest võitma. Aga, kas tingimata? Praeguse naftahinna juures peab The Economisti andmetel EL sel aastal energiale kulutama ligikaudu 80 miljardit eurot vähem, mis peaks täiendavalt minema tarbimisse ja investeeringutesse ning see peaks omakorda suurendama majanduskasvu. Samas on euroala madala inflatsiooni taga peamiselt just kiiresti langenud energiahinnad, mis on lisaks kidurale laenamisele ja investeeringutele sundinud EKP-d alandama baasintressimäärasid nulli lähedale ning võtma kasutusele täiendavaid rahapoliitilisi abinõusid, et hinnakasvu kergitada.

Madal ja pikaleveninud inflatsioon võib pidurdada tarbimist ja investeeringuid aga veelgi. Kuigi naftahind on oktoobri keskpaigast veidi kõrgemale tõusnud, on see meie hinnangul järgmisel aastal keskmiselt madalam, seda ka eurodesse ümberarvutatuna ning kütusehinnad on jätkuvalt üheks tugevamaks hinnakasvu piduriks euroalal, sealhulgas ka Eestis. EKP hiljutused rahapoliitilised sammud hakkavad laenutegevusele, investeeringutele ja hindadele oma positiivset mõju avaldama loodetavasti alles järgmisel aastal.

ALLIKAS: Tõnu Mertsina, Swedbanki peaökonomist Eestis