Eesti politsei otsib aastas umbes 130 kuni 140 kadunud inimest, kellest enamik ka leitakse. Neid, kelle saatus jääbki teadmata, lisandub iga aastaga üle Eesti pea paarikümne jagu.
Helen Uldrich politsei ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroost selgitas Delfile, et kadumisena arvestatakse ka juhtumeid, kus inimene tuleb koju vaid mõni tund pärast kadumisest teatamist.
Uldrich kinnitas, et ühtki kadumise juhtumi uurimist ei lõpeta politsei isegi siis, kui aktiivne juurdlus enam uusi niidiotsi ei anna. Nii mõnigi kadumise juhtum leiab tema sõnul lahenduse aastaid hiljem, kui loodus ohvri välja annab.
„Muidugi, sagedamini on ikka positiivsema lõpplahendusega sündmusi,“ lausus ta ja lisas, et inimeste kadumise juhtumid on väga erinevad ning inimene võib olla kadunud paarist tunnist mitme aastani.
Tänase seisuga palub politsei abi 54 teadmata kadunud inimese leidmiseks.
Sügisel kaovad seenelised
Ehkki iga juhtum on eriline, tõi Uldrich siiski välja mõned sarnased mustrid, mis sõltuvad inimese taustast, rutiinidest ja ka aastaajast. „Kevad-suvisel perioodil lähevad tihtilugu teismelised jalutama, samas kui sügisel on valdavalt metsa eksimise sesoon,“ märkis ta.
Kui inimene on kadunud koguni mitmeid aastaid, on suurem tõenäosus, et inimene kas ise ei soovi, et teda leitaks või on ta langenud mõne kuriteo ohvriks. „Vahel ei soovi inimesed lähedastega lihtsalt suhelda, oma liikumistest teada anda ning ka see on üheks kadumise põhjuseks,“ rääkis Uldrich. Kadumisest teatamiseks piisab helistamisest
Uldrich selgitas, kuidas tuleks käituda, kui lähedane inimene on kadunud. „Esmalt piisab info edastamisest telefoni teel politsei juhtimiskeskusele operatiivnumbril 110,“ selgitas ta. „Ent täpsete asjaolude väljaselgitamiseks, meedias foto avaldamiseks, on tarvis kontakti lähedasega. Kindlasti tuleb politseisse ka kadunud isiku kohta avaldus esitada.“ Ajapiirid puuduvad
Inimese kadumise puhul ei ole mingeid ajapiire või ooteaegu seadusega seatud. „Politseisse tuleks pöörduda koheselt, kui on tekkinud kahtlus, et inimene võib olla kadunud - olla ohus, sattuda ohtu või vajada toetust seoses juba juhtunud õnnetusega,“ julgustas Uldrich. „Täiskasvanute ja laste otsingute osas mingisuguseid erisusi ei esine – kui inimese elu võib olla ohus, tuleb igal juhul koheselt reageerida, hoolimata seejuures tema vanusest.“
Küll aga oleneb tema sõnul palju kadunud isiku igapäevasest käitumisest. „Mõnel juhul muretsevad lähedased juba pärast paaritunnist viivitust kokkulepitud kohtumispaika ilmumisel, mõnel juhul ei tundu osadele kahtlane isegi kuudepikkune eemalolek,“ meenutas ta praktikas esinenud juhtumeid.
Otsingud algavad info kogumisega
Kirjeldades politsei tööd, rääkis Uldrich, et esmalt laekub info teadmata kadunud isiku kohta politsei juhtimiskeskusele, sealt antakse teave operatiivselt edasi juba ametnikule, kes otsimisega tegeleb. „Kui on alust arvata, et teadmata kadunud isik on abitus seisundis või situatsioonis, mis kujutab ohtu tema elule või tervisele, korraldatakse operatiivselt ka päästeoperatsioon,“ täpsustas ta.
Otsinguid alustatakse reeglina info kogumisest ning sel etapil on olulisim just koostöö politsei ja kadunud isiku lähedaste vahel.
„Politseile infot jagades tuleks puhtsüdamlikult ära rääkida kodused tülid, võimalikud pahandused ja rahaprobleemid ning anda ülevaade kadunud isiku suhtlusringkonnast,“ soovitas ta. „See teave jääb politsei ja lähedaste vahele ning kolmandatele inimestele seda ei avaldata.“ Meedia abi lähedaste loal
Uldrich nentis, et lõviosa politsei igapäevasest tegevusest jääbki õigupoolest inimeste silme eest varjule, sest lisaks avalikele otsinguoperatsioonidele tegeletakse pidevalt info kogumisega kõikvõimalikest allikatest ning otsitakse isikuid ja juhtnööre erinevatest kohtadest, kasutades selleks spetsiifilisemat taktikat.
„Kindlasti kasutab politsei teadmata kadunud isikute leidmiseks ka meedia abi, kuid meil on õigus pöörduda üldsuse poole abipalvega alles siis, kui selleks on loa andnud lähisugulased,“ selgitas ta. Tehnikast alati abi ei ole
Tehnika kasutamine otsingutel sõltub Uldrichi sõnul mitmetest asjaoludest ja teadaolevast infost. „Kui on teada piirkond, kus inimene võib viibida, siis alustatakse piirkonna kontrollimist reeglina jalgsi. Kui tegemist on veekogu, soise ala või metsaga, kaasatakse ka vastav tehnika,“ loetles ta võimalikke meetodeid.
Isiku asukoha väljaselgitamisel on nüüdisajal otsijatele abiks ka positsioneerimine, kuid selle tegevuse rakendamine on võimalik vaid juhul, kui kadunud isikul on mobiiltelefon kaasas ja sisse lülitatud.
„Kasutame ka praktikat, kus saadame kaduma läinud isiku kohta sõnumi naabrivalve kontaktisikutele ja taksojuhtidele,“ loetles Uldrich veel võimalikke meetodeid. „Telefoni- ja pangakaartide väljavõtteid on võimalik teha vaid juhul, kui juhtumi uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus – see tähendab, et politseil on olemasoleva info põhjal alust arvata, et isik on kuriteo ohver.“ Politseil on igast vihjest abi
Uldrich kinnitas, et kõik inimestelt laekuvad vihjed on alati teretulnud ning ei tasu kahtlemisega aega kaotada, vaid anda oma tähelepanekutest politseile viivitamatult teada.
Ta tõi näiteks, et väiksemates kohtades on kodanike abivalmidus ja aktiivsus eriti märgatav. „Kui keegi piirkonnast läheb kaduma, tullakse otsingutele appi kogu külarahvaga,“ rääkis ta. „Suureks abiks on politseile ka kadunud inimese lähedased, sõbrad-tuttavad, vabatahtlikud ning alati võime otsingutele kaasata ka kaitseliitlasi.“
„Iga otsija on eeskätt inimene, kes kindlasti loodab parimat. See tähendab, et ta teeb kõik endast sõltuva,“ ütles Uldrich lõpetuseks. „Arusaadav, et lähedaste jaoks on minut tunni ning kuu aasta pikkusega ning kõige raskem on teadmatus.“
Kommentaari lisamine
Kommenteerida saavad ainult registreeritud ja sisse loginud kasutajad.
