 |
 |
 |
 |
Kannatanu on Eesti kohtusüsteemis peaaegu ei keegi Kurjategija on riigi oma ja riik hoolitseb kurjategija eest hästi – kindlustab talle õigusabi korras advokaadi, et õigused oleksid kaitstud ja karistus minimaalne. Kuidas on aga olukord kannatanuga? Kas ta on kohtueelsel uurimisel ja kohtus võrdses seisundis kahtlustatava/süüdistatavaga? Hoopiski mitte! Võin kinnitada, et mu isa langemine teises maailmasõjas 68 aastat tagasi tekitas minus moraalse kahju, mis kestab senini, kuigi kahju tekkimise ajal ma väikelapsena seda ei tajunud ega saanud sellest teada. Kohtud teatavad aga küüniliselt, et moraalne kahju heastatakse kannatanule ainult juhul, kui kannatanu nägi vahetult pealt oma lähedase tapmist või hukkumist. Ma pole seda pealt näinud – ma pole saanud mingit moraalset kahju?! Huvitava muudatuse kannatanu õiguste kitsendamiseks tegi kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus, mis hakkas kehtima 1. septembrist 2011. Varem võis kannatanu esitada tsiviilhagi (tekitatud kahju heastamiseks) enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Nüüd tuleb esitada hagi prokuratuurile kümne päeva jooksul pärast toimikuga tutvumist. Kui kannatanu seda ei tee (nii juhtub tihtipeale), on tal õigus esitada hagi alles tsiviilkohtupidamise korras. Selline uus kord lihtsustab kohtu tööd, kuid seab kannatanu raskesse olukorda ja suurendab kohtute töökoormust tsiviilasjades.
Niisugune mõistusevastane seaduse muutmine pole sugugi erandlik. Hiljuti täiendati karistusseadustikku “ettevaatamatu viinavõtmise” paragrahviga (§ 424-1 Mootorsõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis ettevaatamatusest). Kuidas saab ettevaatamatult viina juua, et pääseda kergema karistusega? Kuidas siis sünnivad sellised “muudatused”? Vastus: justiitsministeeriumi õnnistusel ja riigikogu pealiskaudse suhtumise soodustusel. Justiitsministeeriumist pole midagi tarka loota, kui selle kõrgeim ametnik teatab ajakirjanduses, et advokaadi halba tööd näitab asjaolu, kui see tsiteerib kohtus kedagi Dostojevskit. Haritud maailm on tunnistanud vene kirjaniku Fjodor Dostojevski möödunud sajandite parimaks kirjanikuks ja tema loomingu tundmine kaalub kordades üles meie pidevalt muudetud kriminaalseaduste tundmise. Justiitsministeerium rikub Põhiseaduse neljandas paragrahvis ettenähtud võimude lahususe printsiipi. Täitevvõimuna haldab justiitsministeerium esimese ja teise astme kohtuid ning on viimaste seadusemuudatustega sekkunud õigusemõistmisse. Mida aga teha, et kannatanu olukord oleks inimväärsem? Osutada kannatanule riigi kulul kvalifitseeritud õigusabi. See abistab politseid kuriteo avastamisel ja täiendab kohtueelset uurimist, mille tase on viimasel ajal kahetsusväärselt madal.
Autor Sulev Raudseppon kirjanik ja vandeadvokaat
Allikas: EE, 31. oktoober 2011
Foto: Toomas Huik/Postimees
|
 |
 |
 |
 |
|
|
|
