Artiklid

Uus institutsionalist Douglass North defineeris institutsioone kui mängureegleid, mis juhivad ja piiravad inimeste ja organisatsioonide tegevust ühiskonnas. North eristas formaalseid mängureegleid mitteformaalsetest. Formaalsed mängureeglid on seotud kirjutatud reeglitega: seadused, direktiivid, normid, koodeksid. Mitteformaalsed mängureeglid on seotud kirjutamata reeglitega: traditsioonid, tõekspidamised, harjumused, tavad, kombed. Douglass North suutis näidata, et vaid need riigid ja rahvad, kus kirjutatud ja kirjutamata seadused käisid eluga, eriti rahvastiku ja tehnoloogia arenguga kaasas, suutsid ka pikemas majandusarengus saavutada jätkusuutlikku edu.[1]

Eesti positsioneerib ennast kui vabaturumajandusega avatud ja väikese majandusega riiki, mis on panustanud ettevõtlust soodustava liberaalse maailmavaate rakendamisele.[2] Väikeriigid suudavadki oma institutsioone suurtest kiiremini reformeerida ning on seetõttu võimelised kiiremini arenema – seda muidugi juhul, kui tegu on õigusriigi ja turumajandusega. Samas tuleb meeles pidada, et tõhusate institutsioonideni jõutakse ainult riigikorra najal, milles eksisteerivad sissejuurdunud stiimulid luua ja jõustada ka tõhusaid mitteformaalseid piiranguid.

Institutsionaalsete arengueelduste enimkasutatavaks näitajaks on majandusvabaduse indeksid. Eesti on majandusvabaduse edetabelis 16. kohal, mis on tegelikult väga hea tulemus, sest Eesti kuulub selle näitaja järgi jätkuvalt peamiselt vabade majanduste hulka.  Majandusvabaduse indeksit arvutatakse erinevate näitajate põhjal, mis on jagatud viide suuremasse kategooriasse: valitsussektori suurus, seaduste järgimine, valuuta usaldusväärsus, kaubandusvabadus ning äri ja tööhõivet puudutavad seadused.[3] Paar aastat tagasi ennustati, et uus Töölepingu seadus tõstab Eesti majandusvabaduse edetabelis esikümnesse, kuid paraku oleme just mitme koha võrra kukkunud. Samas on tänu uuele Töölepingu seadusele paranenud Eestis tööjõu vabadus ning ka tootlikkus. Probleemi tekitab pigem korruptsioonivabadus, samuti ka ärivabadus, sest lubade taotlemine on ajamahukas ning ka üpriski kallis. Kindlasti pärsib Eesti range eelarvepoliitika ka fiskaalvabadust ning nõrgema tulemuse on saanud ka kaubandusvabadus, sest Euroopa Liidu ja teiste riikide tariifsed ning mittetariifsed barjäärid on rohkem tõusnud, samas Eesti omad on sellele tõusule alla jäänud.

Eesti majandusstruktuur ei meenuta kuigivõrd kaasaegset teadmispõhist majandust, vaid pigem on tegemist odavale tööjõule üles ehitatud tööstuse ja teenuste pakkumisega. Teadmusmahukate teenuste tähtsus majanduses peab kasvama. Ideaalne oleks see, kui pikas perspektiivis jõuaks Eesti tasemeni, kus teadusele ja arendusele kulutatakse kolm kuni viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kuna majandusstruktuuri senises arengus ei ole näha nihet innovatsiooni toetava keskkonna suunas, peab püüdma protsessi majanduspoliitiliste instrumentidega mõjutada. Samas Douglass North ei pea institutsioone nii-öelda vabalt valitavateks instrumentideks. Tema meelest võib koguni rääkida institutsioonide omamoodi isetugevnemisest ehk siis inimesed kohanevad institutsionaalsete raamidega.[4]

Eesti majandusarengu seisukohalt üks olulisi institutsioone oleks riskikapitalituru kui institutsiooni väljaehitamine. Eesti riskikapitaliturgu iseloomustab fondide väike arv ning välismaine päritolu, mille põhjuseks on kohaliku turu puudulikkus. Riskikapitalituru arengutase on madal ning puuduvad toimivad infovõrgustikud, tagamaks riskikapitali kriitilise massi ning riskikapitali vajajate ja pakkujate kokkuviimist. Siinkohal nõustuksin Juhan Partsi arvamusega, et eesti kapitalistid peaksid koonduma vastutustundlikuks mõttekojaks, kellega Valitsusel oleks võimalik pidada nõudlikku dialoogi.[5] Ideaalne oleks muidugi see, kui riik saaks otsesest sekkumisest loobuda ning keskenduda rohkem turu reguleerimisele, kuid Eesti selles faasis kohe kindlasti veel ei ole. Samuti puuduvad Eestis spetsiaalselt riskikapitalisektorile ette nähtud maksusoodustused, sest nii-öelda äriinglite kultuur on alles kujunemisjärgus ning neile ei ole erilist tähelepanu pööratud. Tegelikult võib Eesti suureks eeliseks pidada soodsat maksukeskkonda ning maksusüsteemi proportsionaalsust, kuid vaatamata sellele iseloomustab Eestit puudulik riskikapitaliturg, mis oleks oluliseks mootoriks ka üleminekuks teadmispõhisele majandusele. Praegu üritab Arengufond riskikapitaliturgu Eestis arendada ning selleks teeb Arengufond riskikapitali alustamisjärgus kasvuettevõtetele kättesaadavaks, ergutab äriingleid varasesse faasi investeerima ja populariseerib ettevõtjate seas riskikapitali.[6]

Eesti on maailmas konkurentsivõime poolest 144 riigi arvestuses 34. kohal. Eesti majanduse konkurentsivõime pikaajaline kasv on siiski eelkõige kinni innovatsioonis ja äri keerukuses. Lihtsalt pärast uute turuinstitutsioonide kujundamist pole suudetud luua piisavalt seesmisi turumajandust toetavaid institutsioone, nagu ärieetika, kombed ja tavad. Samuti vajab Eesti haldusreformi, sest Eestis on liiga palju omavalitsusüksusi. Tungiv vajadus on ka kvalifitseeritud tööjõu järele, sest muidu ei ole võimalik üleminek teadusmahukamale tootmisele ja teenindamisele. Jätkuvalt on üheks riskifaktoriks ka meie ettearvamatu käitumisega idanaaber Venemaa. Kuigi Venemaaga kauplemine ja Vene transiidi vahendamine on Eestile majanduslikult muidugi äärmiselt kasulik, tähendab see samal ajal sisuliselt ka sealse ebastabiilsuse importi Eestisse ning Venemaast majandusliku sõltumise riski suurendamist. Tänu sellele on tekkinud täiesti reaalne võimalus, et venelased kujundavad Eesti Vabariigis turumajanduse tingimustes vene keelel põhinevaid töökollektiive. Võib tekkida vene keelel rajanev suhteliselt autonoomne töö- ja tööjõuturg.

Kokkuvõttes võib Eesti majanduse tugevamaks arengumootoriks pidada just institusionaalset keskkonda, mis kahtlemata soodustab majanduskasvu. Päris kindlasti tuleb Eesti majandusel lähitulevikus kokku puutuda paljude tõsiste probleemidega. Nendest üle saada aitab esmajoones loobumine lootusetult vananenud mõttestampidest ja soovimatusest midagi muuta. Kui majanduses osalejad tegutsevad edaspidi samamoodi või samas suunas nagu senini, viib see järk-järguliselt stagnatsioonini. Majandusinstitutsioonid ei tohi tänases muutuvas maailmas ajale jalgu jääda ning neid tuleb pidevalt uuendada, et luua keskkond majanduse toimimiseks, mis lõppkokkuvõttes tagab meile ka majandusedu.